Книги, похожие на «Ли Чайлд, 61 tundi»

Raamatus „Tugitoolitšempioni eined” meenutab luuletaja ja kirglik tugitoolisportlane Contra eesti sportlaste triumfe ja äpardumisi aastail 2000–2012. Lõbusad lood taaselustavad Erki Noole, Andrus Värniku, Gerd Kanteri, Andrus Veerpalu, Kristina Šmiguni, Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni, Mart Poomi, Andres Operi, Markko Märtini, Kaia Kanepi, Baruto ja teiste armastatud sportlaste heitlused maailma vägevaimatega. Contra vaatab tagasi ka varasematele aegadele, mil ilma tegid Martin Klein, Riho Suun, Allar Levandi, Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk ja vennad Tõnisted, ning kiikab aeg-ajalt üle piirigi, et rääkida meie naabrite soomlaste ja lätlaste sportlikest saavutustest või näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiridest. Raamatus leiavad oma koha ka värvikad treenerid, spordireporterid ja teised sportlastega tihedalt seotud inimesed. Lugusid vürtsitavad Contra sporditeemalised luuletused ning meenutused tugitoolisportlase karjääri õnnestumistest ja ebaõnnestumistest – halvematest ja parematest teleritest ja raadiotest, mahamagatud medalivõitudest, Gorbatšovi pärast nägemata jäänud suusatamisest ja maailmameistrivõistluste vaatamist segavatest koolitundidest.

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute küla”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande lõppu jääb tähistama vere ja vägivallaga loodud ja püsti hoitud suurriigi – Nõukogude Liidu – kokkuvarisemine. Väike Eesti riik saab jälle vabaks, uus elu jõuab ka Raudiku külla. Paraku on pool sajandit kestnud võõrvõim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jälje jätnud. Käsumajanduses üles kasvanud, ei suuda nii mõnigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi võimalusi näha. Sissetulekuta maainimesi ähvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevõtlikke inimesi, kes üleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda püüavad, see aga õnnestub vaid vähestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku külas juuri ajama. Isegi mõis saab peremehe ning külaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii töö kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute küla, sest värske läänetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

Siin raamatus on ühtede kaante vahel Leelo Tungla triloogia „Seltsimees laps” kolm raamatut: „Seltsimees laps”, „Samet ja saepuru” ning „Naisekäe puudutus”. Väikese Leelo ema on valesüüdistuse alusel viidud kaugele Siberisse ning tüdruk kasvab isa ja teiste sugulaste hoole all. Kõigest hoolimata on 1950ndate alguse lapsepõlv ikkagi lapsepõlv ja raskeimalgi hetkel on argipäevas oma nalja, muusikat ja teisi inimesi. Pidevalt saadab peret ema tagasituleku ootus, kuid selleni kuluv aeg on pikk-pikk… „Seltsimees lapse” triloogia alusel linastub Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks samanimeline film.