Книги, похожие на «Koostajad: Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt, 19. sajandi inimene»

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.E-raamat ei sisalda fotosid.

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud.1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile.Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.