Книги, похожие на «Koostajad: Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt, 19. sajandi inimene»

1925. aastal esmailmunud raamatu 5.keeleliselt kaasaajastatud, Wikipediasse lingitud isikuregistriga väljaanne.

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

"Raamat räägib üksikasjaliku loo elujõulisest eesti perekonnast läbi rohkem kui saja aasta, mille sisse mahuvad ka raudkülmad pildid arreteerimisest, ülekuulamistest NKVD kongides ning võitlusest surmaga stalinistlikus sunnitöölaagris Norilskis, kust eluga pääsesid vähesed.” JUSTIN PETRONEVeskitalu noorperemehe Jaan Lausingu mälestused kahe sõja vahelisest Eestist, aga ka Siberi-aastatest on kirja pannud lapselaps Tarmo. Kuigi kitsamalt ühe perekonna lugu, kannab see sissevaatena Eesti ajalukku laiemat sõnumit inimlikkusest, väikeste eluliste seikade saatuslikkusest ning ühe rahva elujõust ja vastupidavusest.Raamat annab suurepärase võimaluse tutvuda 20. sajandi Eesti saatuslike hetkedega läbi 1923. aastal sündinud “Taadu" silmade. Helge ja magus “Eesti aeg”, kurjakuulutavalt põnev Teine maailmasõda, järgnenud nälg ja viletsus ning uue ja sootuks teistsuguse, nõukoguliku elu ülesehitamine – seda kõike hõlmab ühe inimese pöördeline lugu. Jaan Lausingu mälestusi täiendab galerii silmapaistvatest pereliikmetest ja üleaedsetest, kel paraku ei õnnestunud 1940ndaid üle elada. Siberist pääsenute tegeliku elu ja Eesti NSV olude kirjeldus astub väitlusesse nüüdisajal leviva nõukogude nostalgiaga.

„Sovetistan“ on raamat riikidest, kuhu pääsemine võib ollakeerukas ning mida tavaliselt reisisihina ei nähta. Endised nõukogudevabariigid Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistaniseseisvusid 1991. aastal ja nende areng on olnud väga erinev – suhtelisestdemokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärsejõukuseni.Kunagi viis läbi nende maade Siiditee. 20. sajandil üritati neidnomaadi-ühiskondi vormida kommunistlike ideaalide järgi. Siin, Aasia südames,on ikka veel säilinud iidsed traditsioonid nagu pruudirööv, kotkajaht,ratsakunst ning käsitsi vaibakudumine, kuid kontrastiks on nõukogudeühiskonna varemetele kasvanud ülimoodsad näidislinnad, nafta- jagaasitööstus ning läänelikud kaubamajad ja restoranid.„Sovetistan“ sisaldab unustamatuid kohtumisi kõige inimestega, kel onkõige kummalisem saatus, suurepärase maastiku, dramaatiliste ajaloosündmuste,jõhkra diktatuuri ja kustumatu lootusega.